Mina kui õppija - sügavalt mõtestatud analüüs

Oma blogi sissekandeid uuesti läbi vaadates selgus, et ma siiski ei saa end veel täiskasvanud õppijaks pidada. Täiskasvanud õppija täidab ühiskonnas mitmesuguseid rolle(lapsevanem, abikaasa, töötaja jne), vastutab oma elu ja arengu eest iseseisvalt, on enesearengu subjekt. Kuna ma elan veel vanemate juuresja käin tööl vaid taskuraha saamise eesmärgil, siis ilmselgelt ma enda eest veel täielikult ei vastuta ja ma kuulun pigem tavalise kooliõpilase ja täiskasvanud õppija vahepeale.

Kui analüüsida minu halba kommet tähtsaid asju edasi lükata, siis võin öelda, et see on paranenud. Võtsin enda nõu kuulda ja lihtsalt sundisin ennast alustama millestki, mida vaja teha on, sest mõistsin,et kui pole mingit progressi, siis ei toimu ka muutusi mu ümber ega mu peas. See tõepoolest aitas, sest tehtud töö tulemus mõjus niivõrd positiiselt, et tekitas omakorda motivatsiooni edasi toimetada. See meetod kasvatab sihikindlust: alguses seatakse väikeseid eesmärke, mida on lihtne saavutada, siis kasvab auahnus, sest enesetunne peale millegi saavutamist on väga hea, tekib ahelreaktsioon ning eesmärgid muutuvad suuremaks kuni lõpuks on kõik võimalik.

Rääkides pindmisest- ja süvaõppimisest, siis ma arvan,et kasutan mõlemat. Pindmist õppimist isegi rohkem, sest ülikoolis tuleb palju erinevaid ülesandeid lahendada ning tänu sellele on ka palju erinevat infot , mida kõike on võimatu meelde jätta. Süvaõppimine on arenguline õppimine, mille tulemusel toimub oluline muutus inimese perspektiivis. Seega süvitsi huvitavad mind mingid kindlald teemad, mis tunduvad mulle vajalikud, tähtsad, nende kohta otsin ma iseseisvalt veel lisateavet. Tavaliselt see info jääb mulle väga kergelt ja üsna detailselt meelde, sest ma mõtlen selle oma peas läbi, loon erinevaid seoseid, mis aitavad üldist pilti luua ja mõista asjade olemasolu terviklikult. Veel olen märganud, et kergem on mõista ja meelde jätta siis kui situatsioon ja uus teave on praktilises olukorras läbi mängitud ja tekib kogemus.

Põhjus, miks ma ei saa end veel täielikult eneserengu subjektiks pidada on tugevalt seotud pooliku motivatsioonitundega( st. motivatsioon kõigub, seda vahel on siis jälle mitte). Poolikut motivatsiooni aga kutsub esile vb see, et ma ei tea veel mida ma tõepoolest tahan ja kuhu ma kuulun, seega mul on suhteliselt ebakindel positsioon: lõpetan õpinguid, hakkan tööd otsime ja endale n.ö kohta ühiskonnas tegema.

Tunnen, et see ülesanne( eneseanalüüsimine blogis) on mind palju aidanud. Oma kogemuste ja arusaamade lahti mõtestamine annab uusi teadmisi enese kohta ja tänu sellele teadvustan oma nõrkuseid, mille kallal tuleb veel töötada, et neist tugevused saaksid. Arvan, et tänu üles kirjutamisele olen õppinud oma probleemidega silmitsi seisma ka ennast paremini tundma.

Enesearengu subjekt

Enesearengu subjekt teadvustab ja on aktiivne enda(personaalse, professionaalse ja sotsiaalse) ja keskkonna arengu suunamisel, on võimeline ja valmis iseenda arengut juhtima, vastutab oma arengu eest. Enesearengu subjekt kui mõtestatud , aktiivne enda ja ümbritseva keskkonna arengu suunaja. Oma arengueesmärkide nimel aktiivselt toimiv indiviid.
Mõtlesin selle üle, kas ma olen enesearengu subjekt või mitte. Kohati ma tunnen, et ei ole seda, eriti praegusel hetkel, mil toimuvad suured muutused mu elus. Alustades kasvõi ülikooli lõpetamisega, mille jaoks on mul vaja saada vajalikud ainepunktid ja teha lõputöö. Viimasel ajal olen tundnud, et mul on tekkinud tõeline stress sellest tohutust pingest, mis väljendub mitmeti: deprsessioon, mille tõttu on mul nukker meeleolu ja kurvad mõtted seoses tulevikuga, samuti huvipuudus (st. ma ei tunne eriti huvi millegi vastu ja ei taha ka midagi teha). Lohutan end sellega, et minu nö rööpast väljasolek on ajutine, sest üldiselt pean ennast õpihimuliseks ja tunnen lausa vajadust uute teadmiste järele.
Kuna tegemist on ülemineku ajaga, mis toob kaasa palju muutusi elus, siis tuleb mul vastata paljudele küsimustele (kes ma olen?, mis mind huvitab?, mis ma edasi tahan teha?jne.) ja võtta vastu otsused ning ühel hetkel tundub see väga segadusse ajav, sest võimalusi on palju.
Arvan, et mu õppimise protsess ei ole seiskunud, vaid võib olla veidi aeglustunud, sest kolme aasta jooksul olen ma tohutult teadmisi ammutanud, ent nüüd oleks justkui hetk, mil tuleks endasse vaadata ja luua üks terviklik pilt oma arengu kohta. Anda hinnang, kes minust on saanud ja seada uued sihid, kuhu tahan jõuda.