Eelmises loengus lugesime Tiiu Kuurme artiklit: "Kogumine ja kogemine - kaks võimalikku õppimisviisi " ja sealt jäi mulle silma kurb tõsiasi, et kogemusi saab koguda, ilma et neist oleks midagi õpitud.
Gümnaasiumis oli meil kirjanduse tundides väga tihe programm, st. kiiruga tuli lugeda palju raamatuid. Olenevalt raamatust olid mõned nädalad lugemiseks, siis ühel tunnil arutati loetut ja järgmisel tunnil oli siis kas suuline vastamine, lugemiskontroll, kirjand vms. Samal ajal oli kümme muud ainet, milles omakorda kodutööd, ühesõnaga aega pühendati ühele raamatule häbematult vähe. Mäletan, kuidas mul ei olnud aega mõelda lugemise ajal, millest ma loen. Tähtis oli mingiks kuupäevaks raamat läbi lugeda, et teaksin enam vähem sisu ja sündmuste käiku ning õpikust pidin juurde lugema, et mida autor selle teosega öelda tahtis. Võin öelda, et tihtilugu ei saanud ma teosest täielikult aru, sest ma ei mõelnud loetut enda jaoks läbi ega võtnud seisukohta ja seetõttu ei jätnud see ka minusse mingit jälge, teadmist, mõistmist, arusaama. Ma ei ütle,et oli maha visatud aeg, ent see kogemine jäi siiski pelgalt läbielamiseks, millega ei kaasnenud mõistmist ega vastutust.
See on Eesti koolidele väga omane, et õpitakse midagi ära ja siis see jääb justkui õhku rippuma. Teadmine jääb poolikuks, sest ei teki seoseid ja hiljem ei osata sellega enam midagi ette võtta. Aeg - ajalt tasub eneselt küsida: kui ma olen kogenud, kas olen ma ka õppinud? Tänu sellele, et mul nüüd rohkem vaba aega, siis suudan end täielikult ühele raamatule pühendada ja kui teos on mulle hinge läinud siis mõtlen seal olevatele probleemidele veel pikka aega.

Mina kui õppija - sügavalt mõtestatud analüüs

Oma blogi sissekandeid uuesti läbi vaadates selgus, et ma siiski ei saa end veel täiskasvanud õppijaks pidada. Täiskasvanud õppija täidab ühiskonnas mitmesuguseid rolle(lapsevanem, abikaasa, töötaja jne), vastutab oma elu ja arengu eest iseseisvalt, on enesearengu subjekt. Kuna ma elan veel vanemate juuresja käin tööl vaid taskuraha saamise eesmärgil, siis ilmselgelt ma enda eest veel täielikult ei vastuta ja ma kuulun pigem tavalise kooliõpilase ja täiskasvanud õppija vahepeale.

Kui analüüsida minu halba kommet tähtsaid asju edasi lükata, siis võin öelda, et see on paranenud. Võtsin enda nõu kuulda ja lihtsalt sundisin ennast alustama millestki, mida vaja teha on, sest mõistsin,et kui pole mingit progressi, siis ei toimu ka muutusi mu ümber ega mu peas. See tõepoolest aitas, sest tehtud töö tulemus mõjus niivõrd positiiselt, et tekitas omakorda motivatsiooni edasi toimetada. See meetod kasvatab sihikindlust: alguses seatakse väikeseid eesmärke, mida on lihtne saavutada, siis kasvab auahnus, sest enesetunne peale millegi saavutamist on väga hea, tekib ahelreaktsioon ning eesmärgid muutuvad suuremaks kuni lõpuks on kõik võimalik.

Rääkides pindmisest- ja süvaõppimisest, siis ma arvan,et kasutan mõlemat. Pindmist õppimist isegi rohkem, sest ülikoolis tuleb palju erinevaid ülesandeid lahendada ning tänu sellele on ka palju erinevat infot , mida kõike on võimatu meelde jätta. Süvaõppimine on arenguline õppimine, mille tulemusel toimub oluline muutus inimese perspektiivis. Seega süvitsi huvitavad mind mingid kindlald teemad, mis tunduvad mulle vajalikud, tähtsad, nende kohta otsin ma iseseisvalt veel lisateavet. Tavaliselt see info jääb mulle väga kergelt ja üsna detailselt meelde, sest ma mõtlen selle oma peas läbi, loon erinevaid seoseid, mis aitavad üldist pilti luua ja mõista asjade olemasolu terviklikult. Veel olen märganud, et kergem on mõista ja meelde jätta siis kui situatsioon ja uus teave on praktilises olukorras läbi mängitud ja tekib kogemus.

Põhjus, miks ma ei saa end veel täielikult eneserengu subjektiks pidada on tugevalt seotud pooliku motivatsioonitundega( st. motivatsioon kõigub, seda vahel on siis jälle mitte). Poolikut motivatsiooni aga kutsub esile vb see, et ma ei tea veel mida ma tõepoolest tahan ja kuhu ma kuulun, seega mul on suhteliselt ebakindel positsioon: lõpetan õpinguid, hakkan tööd otsime ja endale n.ö kohta ühiskonnas tegema.

Tunnen, et see ülesanne( eneseanalüüsimine blogis) on mind palju aidanud. Oma kogemuste ja arusaamade lahti mõtestamine annab uusi teadmisi enese kohta ja tänu sellele teadvustan oma nõrkuseid, mille kallal tuleb veel töötada, et neist tugevused saaksid. Arvan, et tänu üles kirjutamisele olen õppinud oma probleemidega silmitsi seisma ka ennast paremini tundma.

Enesearengu subjekt

Enesearengu subjekt teadvustab ja on aktiivne enda(personaalse, professionaalse ja sotsiaalse) ja keskkonna arengu suunamisel, on võimeline ja valmis iseenda arengut juhtima, vastutab oma arengu eest. Enesearengu subjekt kui mõtestatud , aktiivne enda ja ümbritseva keskkonna arengu suunaja. Oma arengueesmärkide nimel aktiivselt toimiv indiviid.
Mõtlesin selle üle, kas ma olen enesearengu subjekt või mitte. Kohati ma tunnen, et ei ole seda, eriti praegusel hetkel, mil toimuvad suured muutused mu elus. Alustades kasvõi ülikooli lõpetamisega, mille jaoks on mul vaja saada vajalikud ainepunktid ja teha lõputöö. Viimasel ajal olen tundnud, et mul on tekkinud tõeline stress sellest tohutust pingest, mis väljendub mitmeti: deprsessioon, mille tõttu on mul nukker meeleolu ja kurvad mõtted seoses tulevikuga, samuti huvipuudus (st. ma ei tunne eriti huvi millegi vastu ja ei taha ka midagi teha). Lohutan end sellega, et minu nö rööpast väljasolek on ajutine, sest üldiselt pean ennast õpihimuliseks ja tunnen lausa vajadust uute teadmiste järele.
Kuna tegemist on ülemineku ajaga, mis toob kaasa palju muutusi elus, siis tuleb mul vastata paljudele küsimustele (kes ma olen?, mis mind huvitab?, mis ma edasi tahan teha?jne.) ja võtta vastu otsused ning ühel hetkel tundub see väga segadusse ajav, sest võimalusi on palju.
Arvan, et mu õppimise protsess ei ole seiskunud, vaid võib olla veidi aeglustunud, sest kolme aasta jooksul olen ma tohutult teadmisi ammutanud, ent nüüd oleks justkui hetk, mil tuleks endasse vaadata ja luua üks terviklik pilt oma arengu kohta. Anda hinnang, kes minust on saanud ja seada uued sihid, kuhu tahan jõuda.

Mona Lisa naeratus

Vaatasime rühmatööna filmi "Mona Lisa naeratus", kus tuli analüüsida Kathrine'i õppimist elukulu kontekstis.
Mulle meeldis vaadata peategelase (Kathrine) arengut terve filmi vältel. Kui Kathrine alustas tööd õpetajana tüdrukute koolis, oli ta täis indu ja energiat, et anda edasi midagi, mida ta ise õppinud oli ja tähtsaks pidas. Ootamatult sattus ta aga täiesti uude olukorda enda jaoks. Ta mõistis, et tema õpilased ei käi koolis selleks ,et oma teadmisi tulevikus edasi arendada vaid selleks,et võita aega, et leida sobiv noormees ja abielluda. St nad täitsid normi, mis õppekava nõudis( kõik kunstiõpikud ja loengumaterjalid olid läbi loetud) ning omandasid "õige" arvamuse (mida saab kunstiks nimetada ja mida mitte). Kuid sellega asi piirdus, nende õpingud jäid pinnapealseteks, sest nad polnud harjunud analüüsima õpitut (kunstiteoseid) ja omama isiklikku arvamust.
Kathrine mõistis, et peab oma õpetamise taktikat muutma: ta istus loengutes oma õpilaste juurde, et luua usalduslikemaid suhteid, näitas neile erinevaid kunstiteoseid ja küsis arvamust, mille käigus tekkis õpilaste vahel elav diskussioon, ta viis neid ateljeesse, kus õpilased nägid oma silmaga kunsti sündi.
Oma uue, innovatiivse õpetamismetoodikaga pani ta tüdrukuid tajuma maailma enda ümber hoopis teises valguses. Nad mõistsid, et raamid, milles nad elasid olid ühiskonna poolt peale surutud (iga naise unistus on abielluda ja olla suures majas koduperenaine). Kathrine pani neid mõtlema läbi kunstiajaloo ja oma loengute, julgustas neid unistama millestki suuremast.
Läbi õpetamise õppis Kathrine ennast tundma: ta sai aru, et pole valmis ennast siduma oma armastatuga ega kooliga. Ta mõistis kui palju tal veel seoses oma erialaga õppida on ning seetõttu otsutas ta sõita Euroopasse ning oma silmaga ära näha need kustiteosed, mida ta oli õppinud ja õpetanud.

Enda seisukohalt olen märganud, et mind tabab kohati laiskus ja ükskõiksus, mille tulemusena ei suuda ma ennast piisavalt motiveerida, et teha õigeid asju õigel ajal. St. et ma leian igasuguseid ettekäändeid ja muid nö tähtsamaid asju mida selle asemel teha. Ent kui juba kord teemas sees olla, siis edeneb kõik palju lihtsamalt. Mul väga raske midagi uut alustada ja ma lükkan pidevalt seda edasi ja samas tekitan endale süümepiinu ja mõttetut stressi. See võib olla tingitud hirmust ebaõnnetumise ees või siis mõttelaiskusest ja suutmatusest end kokku võtta. Olen aru saanud, et tegelikult tuleb lihtsalt võtta enda jaoks aega ja mõelda rahulikult läbi, mida on vaja teha ja siis ALUSATADA, ükskõik kust. Kui olla protsessis sees, siis saabub iseenesest teadmine kus paikned ja mida on vaja veel teha, et jõuda eesmärgini.

Õppimine

Olen lükanud selle blogi kirjutamist nädal aega edasi, sest märkasin kui raske on ennast analüüsida ja oma mõtteid kirja panna. Must - valgel nad justkui omandaksid uue ja palju tõsisema tähenduse.
Peale gümnaasiumi lõppu ei olnud mul plaaniski õppida õpetajaks, veel vähem käsitööõpetajaks. Esijalgne plaan oli hoopis õppida kunsti ja disaini aga saatusel olid minuga teised plaanid ja mida aeg edasi, seda enam ma oma valikuga rahul olen. Sain aru, et tegelikult õpin ma niivõrd laia ringkonda, kust saan baasi nii kunstiks, disainiks kui ka pedagoogikaks. Kuna õppimine on protsess, mis kestab terve elu, siis on mul võimalus end kõigil kolmel alal harida.

Eelmisel nädalal lugesin Albert Andersonist ja kuna plaanin ka ise kunagi õpetajaks saada, siis jäid tema mõtted mind kummitama: "Kui tahad olla õpetaja, kes on teel, siis peab olema , mida õpetada. Siis peab ka õpetaja ise kogu aeg teadmisi ja kogemusi juurde saama." See on tõsi, et õpetaja on igavene õppija ja tal on kohustus muutuva maailmaga kaasas käia. Mulle meeldis lugeda, kuidas Albert eluga kaasas käis, julges end analüüsida ja seepärast ka end uuesti leida. Nii paljud inimesed on jäänud oma ametipostile aastakümneteks ega soosi muutusi. Tuues ettekäändeks vanuse, elavad nad elu milles pole õnnetud aga ka mitte õnnelikud. Mõistsin kui tähtis on olla enese vastu aus ja leida see julgus, et vaadata enda sisse ning anda hinnang.

Enesetutvustus

Mina olen Mai, 22 aastane Tallinna Ülikooli tundeng. Õpin Käsitööd ja kodundust kolmandal kursusel. Mulle meeldib võõrkeeli õppida, reisida ja erinevaid kultuure tundma õppida, lugeda, käsitööd tehes midagi uut ja huvitavat luua.