Mona Lisa naeratus

Vaatasime rühmatööna filmi "Mona Lisa naeratus", kus tuli analüüsida Kathrine'i õppimist elukulu kontekstis.
Mulle meeldis vaadata peategelase (Kathrine) arengut terve filmi vältel. Kui Kathrine alustas tööd õpetajana tüdrukute koolis, oli ta täis indu ja energiat, et anda edasi midagi, mida ta ise õppinud oli ja tähtsaks pidas. Ootamatult sattus ta aga täiesti uude olukorda enda jaoks. Ta mõistis, et tema õpilased ei käi koolis selleks ,et oma teadmisi tulevikus edasi arendada vaid selleks,et võita aega, et leida sobiv noormees ja abielluda. St nad täitsid normi, mis õppekava nõudis( kõik kunstiõpikud ja loengumaterjalid olid läbi loetud) ning omandasid "õige" arvamuse (mida saab kunstiks nimetada ja mida mitte). Kuid sellega asi piirdus, nende õpingud jäid pinnapealseteks, sest nad polnud harjunud analüüsima õpitut (kunstiteoseid) ja omama isiklikku arvamust.
Kathrine mõistis, et peab oma õpetamise taktikat muutma: ta istus loengutes oma õpilaste juurde, et luua usalduslikemaid suhteid, näitas neile erinevaid kunstiteoseid ja küsis arvamust, mille käigus tekkis õpilaste vahel elav diskussioon, ta viis neid ateljeesse, kus õpilased nägid oma silmaga kunsti sündi.
Oma uue, innovatiivse õpetamismetoodikaga pani ta tüdrukuid tajuma maailma enda ümber hoopis teises valguses. Nad mõistsid, et raamid, milles nad elasid olid ühiskonna poolt peale surutud (iga naise unistus on abielluda ja olla suures majas koduperenaine). Kathrine pani neid mõtlema läbi kunstiajaloo ja oma loengute, julgustas neid unistama millestki suuremast.
Läbi õpetamise õppis Kathrine ennast tundma: ta sai aru, et pole valmis ennast siduma oma armastatuga ega kooliga. Ta mõistis kui palju tal veel seoses oma erialaga õppida on ning seetõttu otsutas ta sõita Euroopasse ning oma silmaga ära näha need kustiteosed, mida ta oli õppinud ja õpetanud.

Enda seisukohalt olen märganud, et mind tabab kohati laiskus ja ükskõiksus, mille tulemusena ei suuda ma ennast piisavalt motiveerida, et teha õigeid asju õigel ajal. St. et ma leian igasuguseid ettekäändeid ja muid nö tähtsamaid asju mida selle asemel teha. Ent kui juba kord teemas sees olla, siis edeneb kõik palju lihtsamalt. Mul väga raske midagi uut alustada ja ma lükkan pidevalt seda edasi ja samas tekitan endale süümepiinu ja mõttetut stressi. See võib olla tingitud hirmust ebaõnnetumise ees või siis mõttelaiskusest ja suutmatusest end kokku võtta. Olen aru saanud, et tegelikult tuleb lihtsalt võtta enda jaoks aega ja mõelda rahulikult läbi, mida on vaja teha ja siis ALUSATADA, ükskõik kust. Kui olla protsessis sees, siis saabub iseenesest teadmine kus paikned ja mida on vaja veel teha, et jõuda eesmärgini.