Õppimine

Olen lükanud selle blogi kirjutamist nädal aega edasi, sest märkasin kui raske on ennast analüüsida ja oma mõtteid kirja panna. Must - valgel nad justkui omandaksid uue ja palju tõsisema tähenduse.
Peale gümnaasiumi lõppu ei olnud mul plaaniski õppida õpetajaks, veel vähem käsitööõpetajaks. Esijalgne plaan oli hoopis õppida kunsti ja disaini aga saatusel olid minuga teised plaanid ja mida aeg edasi, seda enam ma oma valikuga rahul olen. Sain aru, et tegelikult õpin ma niivõrd laia ringkonda, kust saan baasi nii kunstiks, disainiks kui ka pedagoogikaks. Kuna õppimine on protsess, mis kestab terve elu, siis on mul võimalus end kõigil kolmel alal harida.

Eelmisel nädalal lugesin Albert Andersonist ja kuna plaanin ka ise kunagi õpetajaks saada, siis jäid tema mõtted mind kummitama: "Kui tahad olla õpetaja, kes on teel, siis peab olema , mida õpetada. Siis peab ka õpetaja ise kogu aeg teadmisi ja kogemusi juurde saama." See on tõsi, et õpetaja on igavene õppija ja tal on kohustus muutuva maailmaga kaasas käia. Mulle meeldis lugeda, kuidas Albert eluga kaasas käis, julges end analüüsida ja seepärast ka end uuesti leida. Nii paljud inimesed on jäänud oma ametipostile aastakümneteks ega soosi muutusi. Tuues ettekäändeks vanuse, elavad nad elu milles pole õnnetud aga ka mitte õnnelikud. Mõistsin kui tähtis on olla enese vastu aus ja leida see julgus, et vaadata enda sisse ning anda hinnang.